Estfieldi esimene sada

See artikkel ilmus esmakordselt 9/2014 Tehnikamaailmas.


 Vanale Raadi lennuväljale Tartus ehitatakse hetkel grandioosset Eesti Rahva Muuseumi. Sellest paar kilomeetrit edasi sõites peidab end võsa ja metsa vahel näiliselt mahajäetud endise lennuvälja abihoonetes Eesti üks ainulaadsemaid ettevõtteid – Võidusõidutehnika OÜ – mis toodab autosid nimega Estfield. Seega võib öelda, et ka Eestil on olemas oma autotööstus (mis sest, et eriti väikeses mastaabis).

Veidi meeldetuletuseks - Estfield on oma olemuselt ja välimuselt sarnane 1957. aastal projekteeritud Lotus 7-ga. Võidusõidutehnika OÜ omanik ja juht Valter Teppan puutus seesuguste autodega esmakordselt kokku 1999. aastal Inglismaal kui tema poeg Indrek Teppan õppis ühes sealses võidusõidukoolis. Teemast huvitatuna otsis Valter üles Ron Championi, kes on kirjutanud raamatu “Build Your Own Sports Car for As Little As £250” (“Kuidas ehitada ainult 250 naela eest ise sportauto”). Võidusõidutehnika OÜ on juba üheksakümnendate algusest saadik tegelenud kartide varuosade ja tarvikute tootmisega ning teinud allhankena erinevaid metallitöid, seega oli ettevõttes olemas vajalikud vahendid ja ka oskajad töötajad – Inglismaalt naases Valter juba innustatuna ise Lotus 7 sarnaseid autosid ehitama. 

13 aastat ajalugu


 Esimest prototüüpi näidati avalikkusele 2001. aastal Motorexil. Automargi nimi on tuletatud tema Inglismaa kaksikvennast – Westfieldilt kaotati esitäht ning saadigi väga eestimaise kõlaga bränd.
Võidusõidutehnika toodab Estfieldi raame, kerepaneele, mitmeid muid väiksemaid detaile ning kohandab muud vajaminevad osad olemasolevatelt sõiduautodelt. Näiteks esi- ja tagasild on võetud Ladalt (uus või kasutatud), šarniirid on Fordi või Lada omad, (modifitseeritud) pedaaliboks samuti meie idanaabritelt. Estfieldi saab osta väga erineva komplekteerituse tasemega: kõige soodsam kit maksab 1200 € ja sisaldab endas sassiid ja värvimata kerepaneele. Edasi tuleb veel kaks rohkem komplektset kitivalikut, aga kõige kindlam on lasta auto Valter Teppani käe all otsast lõpuni valmi ehitada, siis ei teki muret, et näiteks mõni detail ei vasta Euroopa Liidu nõuetele ja autot ei saa ARKis arvele võtta. Intervjuu hetkel oligi garaažis üks Läti kodaniku poolt ostetud Estfield, mida omanik ise kokku pani ja ehitas. Mingil hetkel sai tal nõu otsa ja auto transporditi Raadile tagasi. Nüüd on lisaks muudele pisitöödele vaja turvavöödele uus, korrektne kinnitus paigaldada.

Mis ja milleks?


 Mis on erilist autos, millel pole ei katust, uksi, teist istmerida ega pagasiruumi ja mille tootmises kasutatakse Lada rohkem kui 40 aastat tagasi välja töötatud tehnilisi lahendusi? Vastus sellele on väga lihtne – Estfield kaalub (vastavalt kasutatavale mootorile ja muudele osadele) vahemikus 400-600 kg, ta raskuskese on võrreldes tavaautodega palju madalamal ja kaalujaotus on kõigil Estifeldidel ligilähedane ideaalsele 50%-50% jaotusele. Võrdluseks: 400 kg kanti kaaluvad suured matkamootorrattad, tavaline pereauto kaalub ~1500 kg. Tänu oma kergele kaalule on Estfield kergesti juhtiav ja väga hea kiirendusega ning ei vaja selleks ilmtingimata ülemäära võimsat (ja seetõttu ka kallist) mootorit. “Estifeld on väga hea õpetaja – temaga saab teha väga piiripealseid liigutusi. Auto andestab paljud pisivead ja laseb vigasid kergesti korrigeerida. Ja kurvid saab ikka väga kiiresti läbitud,” kiidab Teppan oma kätetööd.
See väike tuuleklaas saab tuule suunamisega palju paremini hakkama kui tavapärane tuuleklaas, juhil on mugav sõita nii 50 kui ka 100 km/h.

 2014. aastaks on kokku toodetud 106 Estfieldi raami (unikaalne isetehtud auto kood märgitakse auto raamile), mõned neist ootavad veel lõplikku valmimist. “Umbes 100 autot oleme valmis teinud, pea kõik on tänavalegaalsed ja ka arvele võetud. Estfielde leiab väga palju Rootsist, Eestist, Lätist, aga ka Saksamaalt,” sõnab Valter Teppan. Rootsi on muuhulgas saadetud ka 12 raami, mis on kohandatud Chevrolet’ V8 mootorile. 13 tootmisaasta jooksul on seega valminud keskmiselt 8 Estfieldi aastas. Ostuhuvi on kogu perioodi ajal olemas olnud klientidel – kui algusaastatel müüdi autosid edukatele Eesti ettevõtjatele, siis 2000. aastatel tõusis märgatavalt eksport Rootsi. Viimase ajal on jälle mitmed autod läinud Eestisse. „Kalevipoegadele,“ nendib Valter Teppan, viidates meestele, kes käivad tööl meist edukamates naaberriikides. „Oleme kaalunud ka väikeseeriatootmist, kus kogused oleks praegusega võrreldes märksa suuremad, aga see plaan jäi katki. Praegu valmib auto käsitööna – klient valib ise mootori, käigukasti, istmed ja kõik muu, mis ei sisaldu stardikomplektis. Väikeseeriatootmises peaks olema üks konkreetne mootor ja käigukast, mille me kõigile autodele peale paneme. Otsisimegi endale sobivat mootorit ja peaaegu juba tellisime ära kaks konteineritäit Mitsubishi 2-liitriseid Evo mootoreid, aga siis tuli masu peale, vaba raha jäi vähemaks ja sinna ta jäi,“ meenutab Teppan. Lähitulevikus väikeseeriatootmist plaanis ei ole, tehakse ikka rätsepatööd, et iga kliendi soovidele vastu tulla. Aina enam ostetakse autosid just võidu sõitmiseks ja tasemete erinevuse tõttu on klientide soovid väga erinevad.
Seistes kõrvuti tavaautoga, on hästinäha Võidusõidutehnika OÜ toodangu hoopis väiksem olemus (ja seetõttu ka kergem kaal!) ning madal raskuskese – Estfield lõpeb umbes kõrgusel, kus teistel autodel alles algab tuuleklaas.

Estfield vs Westfield


 Üks Estfield on viidud ka Inglismaale Sylverstone’i ringrajale. „Inglismaa koostööpartneriga oli koostööplaan – hakata Estfielde Inglismaale eksportima. Meie kvaliteet võrreldes sealsete väiketootjatega on märgatavalt parem ja seda osatakse seal ka hinnata. Koostöö Inglismaal tipnes sellega, et üks hiinlaste delegatsioon otsis oma driftikooli jaoks Lotus 7 tüüpi autosid ja tegid testsõite mitme kandidaadiga, näiteks Estfieldiga, millel oli Žiguli 1,3-liitrine mootor ning inglaste Westfieldi ja Caterhamiga. Sõiduomaduste ja hinna poolest oli nende silmis kõige parem muidugi Estfield. Hiinlased tahtsid Võidusõidutehnikale tellimuse sisse anda - esimesel kuul 20 autot, teisel 30 autot ja nii edasi. Paraku võtab paarikümne auto tootmine Teppani meeskonnal aga aasta aega, seetõttu tuli suurest tellimusest ära öelda. Testauto asub endiselt Inglismaal.

Naaberriikides on Ron Championi juhiste järgi ehitatud autosid üsna palju liikvel ja korraldatakse ka spetsiaalset võidusõidusarja. Sari oli plaanis ka Eestisse tuua, et siinsed Estfieldid omavahel (ja naaberriikide konkurentidega) mõõtu saaks võtta, aga kuna Estfield erineb Ron Championi mudelist nii mõõtude kui ka muude parameetrite poolest, siis ametlikus sarjas need osaleda ei saa. 
Naabrist parem – Valter on kindel, et tema toodetud autod on kvaliteedilt ja sõiduomadustelt paremad kui naaberriikide ja ka mitmete Inglismaa tootjate analoogid.

Mida tulevik toob?



 Lähitulevik Estfieldile väga suurt innovatsiooni kaasa ei too. „Elektrimootoriga Estfield on juba olemas, see pole midagi uut,“ on Teppan uhke. Lada töökindlaid detaile kasutatakse ka edaspidi, väikeseeriatootmisega tegelema hakata ei plaanita. Samas on mitmeid plaane, kuidas autot edasi arendada ja mugavamaks teha. Näiteks on töös praegu kinnise keretüübi väljatöötamine. Lisaks plaanitakse luua ka „hardtop“ katus lahtistele Estfieldidele paigaldamiseks. Seega laieneb nii mudelivalik kui ka lisavarustuse nimekiri. Klientide suure huvi tõttu keskendutakse tulevikus aina rohkem tänavasõidu-Estfieldidest sportautode tootmisele erinevate võidusõidusarjade tarvis. Valter Teppani sõnul on see auto väga hästi täiustatav: „Kliendid tulevad pidevalt tagasi ja räägivad, et tahaks nüüd rohkem võimsust ja siis veel paremaid pidureid, jäigemat vedrustust. Ja järgmisel hooajal tulevad uuesti ja tahavad veelgi sportlikumaks timmida. Tegevust jagub.“

Sildid: